Tigu lahkamas, ehk ekskursioon UNIXi maailma. moto : Tasa sõuad, kaugele jõuad. ESIMENE OSA: EELTEADMISI VASTASE KOHTA * ESIMESED MULJED UNIX'IST * TUTVUS SÜSTEEMI ADMINISTRAATORIGA * VEIDI HEADEST KOMMETEST * PROTSESSORIST ja TERMINAALIDEST * MIKS JUST UNIX? Teine osa, kus vaadeldakse selliseid teemasid: * PROTSESSID * ISAD JA EMAD; POJAD JA TÜTRED * KEST TEMA ÜMBER * SHELL KUI TÖÖKESKKOND * STDIN, STDOUT, STDERR ja toru * SHELL-SCRIPT * KONFIGURATSIOONIFAILID * FAILISÜSTEEM * KATALOOGID * FAILISÜSTEEMI VÕIMALUSTEST * VÕRRELDES MS-DOSiga * MIS LÄI'ND, SEE LÄI'ND Kolmas ja viimane osa UNIXi ajalugu algas 60-ndate aastat lõpus ning seda on kuivalt ja igavalt käsitletud pea iga arvutiõpiku alguslehekülgedel. Siinkohal vast niipalju, et grupp härrasmehi, parandamatud idealistid, otsustasid kord luua maailma parima operatsioonisüsteemi. Nagu iga ideaalse projekti puhul, tuli see ellu viia vanarauda kasutades - selleks kõlbas vana ja logisev PDP-3 tüüpi miniarvuti. Loomulikult ei saanud nii pretensioonikat asja kirjutada üheski olemasolevas programmeerimiskeeles, niisiis otsustas üks mainitud härrasmeestest spetsiaalselt selleks otstarbeks ka uue keele võlja mõelda; kuna ta just oli lõpetanud keelega B , siis kiikas ta korraks tähestiku poole ning uue keele nimeks sai C (häälda: sii). Sama mure tekkis süsteemi enda nimevalikul. Kuna grupi kandvamad jõud olid just lõpetanud süsteemiga Multics (sõnast multi - palju), siis pidi loodav süsteem saama veelgi pretensioonikama nime. UNIX näib viitavat universaalsusele, unifitseeritusele ning unikaalsusele. Kõike ülejäänut saab lugeda paljudest paksudest ja tarkadest raamatutest, mis vahepeal UNIXi kohta kokku on kirjutatud. Mõned kõige ilmsemad faktid UNIXi kohta : ta on ikka veel elus, ta areneb ühtlaselt ja tagasilöökideta, ta on haaranud arvestatava osa arvutiprogrammide turust. Käesolev kirjutis püüab UNIXiga tutvustada eelkõige neid, kes kodus koera asemel peavad IBM-PC-tüüpi arvutit ning kes on surmkindlalt veendunud, et mistahes muid rehkendamise riistu pole kunagi olemas olnudki. Ka neid, kes täpselt teavad, et pole eales eksisteerinud mingeid muid operatsioonisüsteeme peale Microsoft DOS'i, kusjuures versiooninumbriga alates 3.3 . Me ei paku lugejale mingeid akadeemilisi tõdesid ega teoreetilisi arutlusi. Me räägime UNIXist kui reaalsest faktist, mida pole maakeeles seni arusaadavalt lahti kirjutatud. Esimeses osas püüame vaadelda üldisi erinevusi ning mitte vaevata lugejat käsuridade süntaksiga. _________________________________________________________________ ESIMESED MULJED UNIX'IST Esimene kontakt UNIXiga on kindlasti äärmiselt eemaletõukav. Olenemata sellest, kas üritada sidet moodemi kaudu või siis mõnes asutuses kogemata ripakile jäetud terminaali vahendusel, näeb esimene vestlus välja umbes sedasi: Carrier 2400 ULTRIX V4.1 (Rev. 52) (zeus) login: uugu Password: Login incorrect login: Uugu Login incorrect Password: login: UUGU Login incorrect Carrier lost Ent ka sellisest lühikesest dialoogist saab mõningat infot. Te saite teada, et Teie vastaseks on UNIXi lähedane sugulane nimega ULTRIX, mis jookseb vaid firma DEC miniarvutil VAX. See on umbes kuupmeetrine kast, mis ammu moest läin'd, kuid milliseid Eestisse humanitaarabiga päris mitmeid on sattunud. Võimalik, et login-rea ees näete hoopis sõna MUNIX . Ka tema on UNIXi sugulaste hulgast, kasti suurus on ehk veidi väiksem ning masina tüübiks CADMUS. Veel on võimalik, et Te juhtute vestlema veidi kaasaegsema süsteemiga nagu SCO UNIX System V/386 (ja see käib päris tavalisel 386-masinal) ehk siis siis isegi SOLARISega, mis jookseb firma SUN tööjaamadel. Lisaks saite Te teada, et masina nimi on "zeus". Siin pole üldsegi tegu mingi inglasliku traditsiooniga, kus suvemaja kannab uhket nime "Villa Hortensia". UNIX-masinad ajavad tihtipeale teineteisega juttu (moodemi, püsiliini või satelliidi vahendusel) ning masina nimi on üks automaatseks sideks väga vajalik parameeter. Väike valik Eesti UNIX-masinate nimedest: osiris, anubis, mars, venus, nano, piko, siil ja mp43. Huvitav, huvitav, ütleb nüüd keskmine arvutitarbija, millest see siis tuleb, et üksainus op.-süsteem saab joosta mitmel erineva prosaga masinal? Tegelikult ongi just ühilduvus üks põhieesmärke, mis UNIXi loojad enda ette seadsid. Kui uue arvuti jaoks on olemas C-kompilaator, siis tuuakse kohale UNIXi mingi versiooni algtekstid ning lihtsalt kompileeritakse see kohapeal kokku. Tõsi, mõned kõige kriitilisemad lõigud tuleb siiski kirjutada assembleris, nii peame tööjõukuluks arvestama paari inimkuud. Ja jooksebki UNIX kõige erinevama raua peal... UNIXi veel ühe omadusena on kõik algtekstid seaduslikult saadaval ning alati on võimalik neisse muudatusi teha, kui mingi parameeter Teid ei rahulda. _________________________________________________________________ TUTVUS SÜSTEEMI ADMINISTRAATORIGA Nagu näitest näha, ei tee UNIX vähimatki katset Teiega tuttavaks saada. Kui Teil sisselogimine (inglise verbist to log in) korduvalt ei õnnestu, lõpetab masin Teiega suhtlemise, katkestades side või lukustades terminaali. Nüüd ei aita muu, kui tuleb kontakti võtta tähtsa ja mõjuvõimsa isikuga, keda nimetatakse süsteemi administraatoriks. Peate teda paluma, et Teid lisataks zeus-masina kasutajate nimekirja. Ka peab Teil olema valmis vastus küsimusele, miks Teil just selles masinas on vaja tööd teha. Kindlasti on vaja jätta endast hea mulje, sest just see mees või naine otsustab, millised saavad olema Teie õigused UNIX-süsteemis. Kui Teile teatatakse, et Teile on seatud mingid ajalised või mahulised kitsendused, nõustuge vastu vaidlemata. Ükski piirang pole igavene, kui Te selle inimesega häid suhteid hoiate. Ka ei tasu Teil loota, et õnnestub administraatorit üle kavaldada. Tema käsutuses on programmid, mis võimaldavad märkamatult registreerida iga Teie klahvivajutuse talle alluvas masinas. Selle ebademokraatliku sisuga peatüki lõpetuseks saate Te endale kasutajanime (ingl.k username) ning parooli, mis kindlasti on liiga keeruline, et seda esimese korraga meelda jätta. _________________________________________________________________ VEIDI HEADEST KOMMETEST Lükkame veidi edasi oma esimese õnnestunud sisselogimise UNIX-süsteemi (pange tähele, mitte masinasse, vaid süsteemi) ning kirjeldame mõningaid tegevusi, mida on parem UNIXi läheduses vältida. Yks esimesi küsimusi, mida Te sooviksite esitada: "Kus asub arvuti?" Tegelikult on see täiesti ükskõik. Kus ta ka ei asuks, ei nähta Teid arvuti vahetus läheduses kuigi meelsasti. Siin on tegemist puhtalt julgeolekuküsimusega. Eriti SCO UNIXi puhul, mis pesitseb tavalises 386-masinas, tekib Teil pärast töö lõppu instinktiivne tahtmine masinal toide välja lülitada. Sellegipoolest: ärge mitte kunagi üritage UNIX-masinat voolu alt välja lülitada, kuni pole antud käsku shutdown või selle ekvivalenti teistes versioonides. Nagu Microsoft Windows'is nii ka UNIX'is kasutab masin mälupikendusena kõvakettal paiknevat swap-ruumi. Lisaks sellele ei taha UNIX iga tühja asja pärast ketast kulutada, vaid hoiab muudatusi mälus, kust need siis iga minuti või poole tagant kettale viiakse. Peaks nüüd toide järsku kaduma, siis on filesystem corrupted ja paarikümne inimese töö sassis. Ega ilmaasjata reklaamid väida, et vaid hull võib UNIXi ilma UPSita käima lasta (UPS on maakeeli tagavaratoide akudel). UNIXi puhul kohtate Te palju imelikke ja arusaamatuid nähtusi. Näiteks logite Te ennast sisse ühte masinasse, aga Teie faile hoitakse kusagil hoopis teises masinas. Ju siis nii on otstarbekam, see on süsteemi administraatori valdkond ning kuni Teil õnnestub normaalselt tööd teha, ei tasu uurima hakata, miks Teid füüsiliselt sellesse või teise masinasse on paigutatud. Ju need masinad on omavahel võrgus ning see tähendab UNIXi puhul midagi sootuks enamat kui tavalist DOSi käiates. Ärge kunagi küsige, miks on UNIXi käskudel nii lollakas ja DOSist erinev süntaks! See poleks aus juba ajaloolistel kaalutlustel, sest UNIX sai lapse-east välja veel siis, kui hr. William H. Gates koolipinki nühkis. Seetõttu langeb ära ka küsimus, kes kelle pealt malli on võtnud. Veidi lihtsustades võib öelda, et DOS kujutab endast alamhulka UNIXi võimalustest pluss mõningad kõrvalmõjud mujalt. Siin ei saa läbi näiteta. Microsoft DOS'i loojad kartsid käsusüntaksi täielikult UNIXi pealt maha vehkida (Pigem kartsid nad küll AT&T firma sanktsioone) ning keerasid failinimedes kaldkriipsu tagurpidi... Kataloogilistingu saate UNIXis käsuga ls. See kahetäheline käsk töötab igal pool ja alati. Küll aga võib manuaali uurides välja selgitada, et konkreetsel versioonil on veel hulk võtmeid, nii näiteks ls -a näitab ka varjatud, punktiga algavaid faile, ls -R siseneb ühtlasi ka kõigisse alamkataloogidesse ning ls -rt (inglise k.: reverse time) näitab faile tagurpidi ajalises järjestuses, st viimatiloodud fail viimasena. Kogu süntaks on kirjeldatav sellise reaga (kusjuures osa võtmeid välistavad teineteist): ls [ -ACFRabcdfgilmnopqrstux ] [ names ] Näide on System V manuaalist, UNIXi teistel harudel on kindlasti mõni võti erinev. Ärge UNIXi läheduses kunagi rääkige TSR-idest. Sellist terminit siin lihtsalt ei kasutata. Ka ärge üritage UNIXit üle kavaldada sel moel, et kirjutate assemblerprogrammi katkestuse haaramiseks. Sel puudub eriline mõte, kuna UNIXi tuum (ingl.k: kernel) kasutab protsessori kaitstud rezhiimi. Kuni Te pole administraatoriga sinasõbraks saanud, ärge paluge temalt flopiseadme kasutusluba. Esiteks pole paljudes UNIX-masinates MS-DOS'i ketastega midagi peale hakata, kui aga süsteem siiski lubab teist tüypi ketaste lugemist ja vastav drive on olemas, siis sageli puudub Teil füüsiline ligipääs flopiseadmele ning veel sagedamini pole Teile flopide lugemine lubatud. Masin teatab Teile viisakalt Sorry, You are not authorized to .... UNIXi hierarhial pole demokraatiaga midagi pistmist, masinas on vaid üks mees, kes tohib teha kõike. Selle mehe nimi on superuser (ingl.k: ülemkasutaja) ning tema kasutajanimeks eri versioonides "root" , "system" või midagi sarnast. Väga sageli on tegemist väikese või keskmise süsteemiga, kus administraator ja superuser on üks ja seesama isik. UNIX-masinas on peale superuser'i veel mitut sorti priviligeeritud kasutajaid, kuid kardetavasti ei kuulu Teie (vähemalt esialgu) nende hulka. Siinkohal hakkab keskmise häkkeri eneseuhkus mässama: "Kas nad peavad mind tobuks või mis? Kuidas saab masinaga tööd teha, kui mind isegi floppiaugule ligi ei lasta?! Aga kui ma tahan oma programme tuua ja viia? Kui ma tahan endale backup'i teha?". Siin avaldub DOSi ja UNIXi ideoloogiline vastuolu ehk kõige jõulisemalt. Kõigepealt backup'ist. Iga normaalse UNIX-masina juures on inimene, kes varundamise (ebaõnnestunud vaste sõnale backup) eest vastutab. Enamasti käib asi siiski automaatselt. Igal õhtul mingil kellaajal lülitub sisse lindikapp või striimer ning masin teeb ise backup'i. On kuulda olnud UNIX-masinatest, mis teevad iga päev täieliku backup'i mõnesse teise gigabaidise kettamahuga süsteemi, kulutades selleks Interneti kaudu vaid mõne minuti. Niisiis ei kao Teie failid kõvakettalt kuhugi. Enamik UNIXi tekstitöötlusprogramme ei vaevu isegi backup-koopiat tegema, selleks lihtsalt puudub vajadus. UNIXi käigushoidmine eeldab raua tõrgeteta tööd ning enamasti on see tingimus täidetud. Pole juhus, et UNIX on massiliselt levima hakanud just nüüd, kui protsessorite ja kõvaketaste töökindlus on ületanud teatava kriitilise piiri... Mis floppidesse puutub, siis korralike sideliinidega süsteemis Te lihtsalt ei vaja neid. UNIXis on olemas vahendid failide kopeerimiseks ühest masinast ja süsteemist teise. Kui Teie masin on ühendatud ülemaailmse INTERNET-võrguga (ning ka Eestis paljud UNIX-masinad on seda), siis saate maailma suvalisse võrgusolevasse masinasse faile saata ja neid sealt tellida. See võimalus on olemas ka tavalisel privileegideta kasutajatel. UNIX võtab teiste masinatega sidet täiesti iseseisvalt, ilma inimese abita. Olles kord saanud vastava käsu, üritab süsteem faili transportimist ikka ja jälle, kuni see õnnestub. Veel üks nõuanne. Kui Teie ees on IBM-PC-ühilduv arvuti ja UNIXi SCO versioon, ärge raisake aega võrgukaartide ja serverite otsimisele! Võib juhtuda, et neid polegi. UNIX on oma olemuselt ise mitmekasutajasüsteem (ingl.k multiuser system) ning op.-süsteemis endas leiduvad kõik vahendid paljude tarbijatega suhtlemiseks. Yhe masina puhul ei saa veel võrgust rääkida, kuigi selle taga töötavad kuni paarkümmend inimest korraga. _________________________________________________________________ PROTSESSORIST ja TERMINAALIDEST IBM PC-ühilduva masina puhul probleeme ei teki -- prosa on 386 ning sellega saab korraga tööd teha vaid üks inimene. Imelikul kombel suudab sama protsessor toime tulla kümne ja enama inimesega, kui kasutada firma Santa Cruz Operation versiooni UNIXist (SCO System V/386). Milles on asi? Kust tulevad ülearused Mipsid ja Flopsid? Tegelikult pole siin midagi üleloomulikku. Käivitage prooviks DOSi all mõni multimeedia tüüpi rakendus (olgu selleks kasvõi mäng nimega "DOOM"). Tehke sama veel kord ning hästi aeglases masinas (16 MHz taktiga ja kehva videokaardiga). Mängimine kaotab mõtte, sest kujutis ja heli ei tule enam õige kiirusega kätte : prosa kogu aeg kulub videokaardiga suhtlemisele ning heli-sample'ite edastamisele. Siin ongi peidus põhjus, miks 7 MHz taktiga Amiga graafika on võimsam kui 33 MHz IBM-ühilduval masinal. Amigal on spetsiaalsed kivid, mis heli- ja pildimured prosa kaelast ära võtavad. Seevastu puhta arvutusülesandega jääb Amiga kohe jänni, siin osutub määravaks protsessori jõudlus. Kõige mustvalgemal kujul on valik selline -- kas ilus värvipilt või tegelik töö. UNIXi puhul on valik ühene -- protsessor teeb tehteid, mitte ei konstrueeri ilupilti. Kui masinas on korraga 20 kasutajat, siis statistiliselt vaid mõni neist tegeleb protsessori koormamisega (arvutamise, faili pakkimise või kompileerimisega). Ülejäänud istuvad rahumeeli ekraani ees ning kas sisestavad mingit teksti või siis loevad seda. Praktikas pannakse 386 tüüpi masina sisse näiteks 16 COM-pordiga serial card. Iga pordi küljes ripub üks PC-masin või terminaal. (Paljud pole osanud Windows'i all Terminal-ikooniga midagi peale hakata, vaat selleks ta ongi!). Järjestikühenduse jaoks on tavaline ühenduskiirus 9600 või siis 19200 boodi. Selle kiirusega koguneb ikka kenake hulk terminaale, enne kui 386-protsessor hätta jääb. Muide, kriitiline on pigem väljastus- kui sisestuskiirus, inimene lihtsalt ei suuda enam kui 10 märki sekundis sisse tippida. Masinais, mis on spetsiaalselt UNIXi jaoks konstrueeritud, tegeleb andmevahetusega ikka mõni spetsiaalne plaat, säilitades prosa ainult sisulise töö tarvis. Veidi terminaalidest, kuivõrd neid kasutati seni vaid piiratud hulgal ning enamik arvutifännidest ei tunnegi selliseid riistu, kasutati neid varemalt ju vaid riigile alluvates arvutuskeskustes. Terminaal on välimuselt üpris arvuti välimusega. Sisu on tal küll tunduvalt vaesem -- pole märgata mingeid kettaseadmeid. Terminaal ühendatakse arvutiga enamasti (kuigi mitte alati) järjestikliini abil. Terminaali ainsaks ülesandeks on võtta klaviatuurilt sümboleid ja edastada neid liini, samuti võtta liinilt sümboleid ja näidata neid ekraanil. Tegelikkuses on asi veidi keerulisem, kuivõrd headel terminaalidel on mitu kooditabelit, sisukas setup, piisav valik juhtkoode ning muid mugavusi. Terminaalide puhul tuleb ilmsiks huvitav paradoks, mida on meie arenevas ühiskonnas küllaltki tähtis teada. Terminaali varguse korral ei saa varas kätte mitte üht bitti infot, kuna arvuti koos kõvakettaga asub luku, riivi ja signalisatsiooni taga. Kindlasti on lihtsam kaitsta infovarguse eest ühtainust ruumi, kui tervet maja. Ka pole sulidel terminaaliga midagi peale hakata, kui nad just UNIXit installeerida ei kavatse. Mõnda tarbijat võivad huvitada just graafilised rakendused. UNIXil on lahendus ka selleks puhuks. Tuntud headuses kolmemõõtmelist graafikat teevad näiteks SUN-firma tööjaamad. Need baseeruvad UNIXi vennal, op.-süsteemil SOLARIS. SUNis jookseb akendussüsteem X-Windows ning sellega töötamine nõuab alustuseks vaid hiire käsitsemise oskust (hiire nuppude funktsioonid on mõneti erinevad). Muide, esimene aken, millega Teil seal tegemist tuleb, küsib Teilt eht-UNIXiliku visadusega kasutajanime ja parooli... Põhimõtteliselt võite Te küll iga UNIX-masina külge X-terminaale lylitada, kuid see koormab masinat, muutes töö võimatult aeglaseks. Samas, kui Te soovite just käsureaga töötada, avage console või xterm-nimeline aken ning tegutsege! Kui tööjaamu saab palju, siis on mõtet hoida kokku kõvaketaste pealt ning ühendada tööjaamade külge suuremahulise kõvakettaga server, siitmaalt hakkab taas kehtima DOSist tuttav loogika. Novell'ist erinevalt on tegemist võrdväärsete UNIX-masinatega, millest mõni võib olla võimsam ja teine piiratud võimalustega, kuid kiire sidemasin (router); kolmas hoopis võimsa graafika ja heliga multimeediamasin. Siin on varjul põhjus, miks kaitseb UNIX end nii kiivalt paroolisüsteemiga. Omades ühes masinas maksimaalseid õigusi, on teatud määral võimalik ligi pääseda ka teistele masinatele (muidu ei saaks ju toimida automaatselt tegutsevad sideprogrammid). Tervet maailma hõlmav võrk ei elaks päevagi, kui ta ei kaitseks ennast paroolidega. Samal põhjusel on raskusi DOSi masina integreerimisel üldisse võrku, pole ju DOSis kurja käe eest mingit tõsisemat kaitset (Novell ja teised võrgusüsteemid on eraldi jututeeema). _________________________________________________________________ MIKS JUST UNIX ? Viimasel ajal on nii mõnigi firma pööranud oma pilgu UNIXi suunas. Põhjusi selleks on mitmeid, ühena esimestest kindlasti andmekaitse vajadus. Edukas firma ei saa lubada, et tema andmed sattuksid konkurendi kätte. Teisena tuleb kindlasti töökindlust. Korralikult installeeritud UNIX-süsteem töötab korraliku administraatori käe all kindlasti mitu kuud ilma masinat võrgust välja lülitamata. Kolmanda põhjusena nimetatakse maksumust ning see tundub esialgu üllatav, kuna UNIX (paljas op-süsteem ilma rakendusteta) maksab oma paarkümmend tuhat krooni, masinast ja terminaalidest rääkimata. Olukord muutub otsustavalt, kui Teie süsteemis on kümme ja enam töökohta. Täiesti töökorras tekstiterminaali võib osta 300-2000 EEK eest. Küll ei saa Te käima lasta Windows'i, aga sekretäritöö ja andmebaasidega probleeme ei teki. Ilma igasuguse serveri ja võrgutarkvarata saavad kümned inimesed korraga firma laoseisu jälgida, kliente ja kaupu registreerida, kirjavahetust pidada. Kui firmas tehakse konstruktori- või kunstnikutööd, tuleb lisaks üles seada X-terminaal. Juhul kui põhitöö ongi seotud graafikaga, siis tuleks pigem muretseda SUNi, Silicon Graphics'i või Hewlett-Packard'i tööjaamu, sellise kiiruse ja kvaliteediga graafika on PC peal kardetavasti võimatu. Kokkuhoid algab sellest hetkest, kui Te ostate vaid ühe (olgugi et kalli) rakendusprogrammi ning see on kasutatav kogu Teie UNIX-süsteemis. Kokkuhoid jätkub, kui selgub, et UNIX-masinas on võimalik emuleerida tervet IBM-ühilduvat arvutit ning kui vaja, siis mitutki veel. Kindlasti osutub määravaks valdkond, milles tegutsetakse, kuid rusikareegel kõlab nii, et umbes 10 töökohast alates muutub UNIX-süsteem tasuvamaks. On olemas veel üks tugev argument UNIXi kasuks. UNIX'i viirusi pole olemas. Tõsi, esineb juhtumeid, kus mõni UNIXit hästi tundev programmeerija üritab arvutisidet enda kasuks tööle panna. Nii juhtus näiteks 1988. aastal, kui aspirant Robert Morrise kuritahtlik programm viis rivist välja umbes 6000 arvutit 60 000-st, mis tollal INTERNETi kuulusid. Siiski oli tegemist vaid tööseisakuga ning andmed ei hävinud. Levis see programm vaid neid masinaid pidi, mille administraatorid ei järginud teatud julgeolekunõudeid. Kindlasti on vaja teada, et Morrise isa oli üks USA juhtivaid spetsialiste UNIXi ja paroolkaitse alal, vastavad eriteadmised sai poeg arvatavasti isa tööd jälgides. Vastuväiteidki võib leida UNIXile üpris mitu. Kindlasti küsitakse, miks sellest UNIXist enne midagi kuulda polnud?! Vastusena sellele viitan lõigule SCO UNIX System V/386 versioon 3.2 manuaalist, kus USA föderaalseaduse kohaselt on keelatud selle versiooni müümine Afganistani, Hiinasse, Rumeeniasse, Ungarisse, Eestisse, Lätisse, Leetu, Vietnami, Kampucheasse ning veel mõnessegi riiki. Siiski, ka Vene ajal liikus siinmail UNIXi versioone, enamjaolt küll kehva riistvara peale kohandatud nuditud variante. Aga oli ka üksikuid tõelisi masinaid. Tore legend on seotud ühe Teaduste Akadeemia allasutusega, kuhu embargoseadust eirates õnnestus UNIX muretseda. CADMUS-tüüpi masin nimetati seal ümber MUSCAD'iks, kuigi muusika loomisega ei tegeldud tolles asutuses teps mitte. Nüüd, kui UNIX Eestis on põranda alt välja lubatud, saab teda omandada täiesti seaduslikult. UNIXi tarkvaraga on Eestis veel teatud raskusi. Asi on selles, et UNIXi soft'i pole võimalik varastada, nagu see MS-DOSi puhul sageli sünnib. Installeerimiseks vajalik magnet- või valguskandja kannab individuaalset numbrit, ükski oma firma au eest hoolitsev administraator seda kopeerimiseks ei anna, kui see aga varaste kätte satub, pole softist kasu, kuna puuduvad salasõnad. Kui soft siiski liikuma läheb, on selle allikas seerianumbri järgi alati üheselt määratav. UNIXi tarkvaraturg on Eestis praktiliselt täitmata. Kui leidub soovijaid, küll programmid mere tagant kohale tuuakse. Pealegi on Eesti arvutifirmadel piisavalt oskusi, et kohapeal päris korralikku softi kirjutada. Alati on võimalik arvutivõrgu vahendusel free- või shareware programme tellida. Kui Teil on soov UNIXiga tutvuda, kuid puudub raha tema ostmiseks, installeerige oma 386-masinale Linux! See on UNIXi noorem vend, mis mõnes osas UNIXist endast parem ja kiiremgi.